ϟ Vaata kõiki enerhack projekte → enerhack.ee
Energeetika maailma blogi

ARVAMUS 2021/22. Rohepööre – kas tegelik või näiline?

Viimasel ajal on väga palju juttu rohepöördest ja kliimaneutraalsusest. Siiski tundub sageli, et see, mida mõeldakse rohepöörde all, meenutab pigem näilist rohepööret, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi insener Toomas Vinnal.
Näiline rohepööre võiks tähendada seda, et ühes paigas või hoones või mingis ühes valdkonnas küll väheneb energiatarbimine ja väheneb ka CO2 emissioon, aga kusagil mujal hoopis suureneb. Ja kahjuks mitte ainult seda!

Sellise näilise rohepöörde käigus suureneb ka Maa paljude teiste ressursside kasutamine. Teiste seas enam levinud loodusvarad, metallid ja mineraalid kui ka haruldased muldmetallid, mille ulatus ja kättesaadavus on vägagi piiratud, mis esinevad hajutatult ning mille kaevandamise keskkonnamõju on väga suur. Siinkohal näiteks liitium, mis on akude üks komponent, aga samuti nioobium, tantaal, tseerium, lantaan, neodüüm, mida kasutatakse pooljuhtides, elektroonika-komponentides, magnetites, erisulamites jm.

Kaugelt toodud prügi põletamine ja tasuline rattavedu

Lisaks suureneb ka seadmete ja materjalide utiliseerimise ning ümbertöötlemise kulu ja selle jalajälg. Kuna see toimub kaugemas tulevikus, siis praegusel hetkel jääb see fookusest välja. Päikesepaneelide utiliseerimisest ju praegu ei räägita ja vist ei mõeldagi. Kas rohepööre on siis see, kui viime vähem või rohkem saastava ja energiamahukama tootmise või ümbertöötlemise Euroopast välja Kagu-Aasiasse? Kui roheline on see, et Eesti mõnes ettevõttes põletatakse prügi, mis on toodud kohale mõnest teisest kaugemalasuvast ELi riigist? Või kuidas seostub rohepöördega nt see, et rongides muutus jalgratta vedu tasuliseks?

Euroopa on nihutanud suurema keskkonnamõjuga tootmise Kagu-Aasiasse. Kogu ELi ainus haruldaste muldmetallide töötlemise ja rikastamise tehas asub Eestis Sillamäel. Vähegi keerulisemas majandus- ja/või poliitilises olukorras pole ime, et tekivad tõrked tarneahelates. Nagu hiljuti võis lugeda, ilma Hiinas toodetud komponentideta ei ehitata Euroopa Liidus ühtegi elektriautot, tuulikut või päikeseelektrijaama.

Milline oleks tegelik rohepööre?

Tegelik rohepööre peaks olema see, kui väheneb nii kütuste põletamine, aga samuti väheneb Maa kõigi muude ressursside kasutamine tervikuna, kui seejuures säilib elurikkus ja liigirikkus, kui säilivad elupaigad. Ja mitte ainult inimesele!

Kas selline rohepööre on üldse võimalik ja realistlik? Teatud määral ilmselt on võimalik, kuid suures osas inimeste väärtushinnangute, keskkonnateadvuse ja tarbimisharjumuste teadliku muutumisega. Väärtushinnangute osa on siin lausa võtmeküsimus. Uutel kiirustel tulevikku, aga kuhu me läheme? Millised on väärtused, millised on eesmärgid? Kas eesmärk on tarbida üha rohkem ja üha kiiremini? Väga suur osa on siinjuures inimeste teadvusel ja moraalil. Sellele ja ühtlasi teatud paradoksile kogu inimkonna arengus on viidanud nt akadeemik Karl Rebane oma ettekandes „Miks on keskkonnahoid objektiivselt raske?“ 2002. aastal ilmunud kogumikus „Taastuvate energiaallikate uurimine ja kasutamine“.

Tegeliku rohepöörde sisuks võiks olla tarbimise mõistlik vähendamine, sh mõttetust tarbimisest ja mõttetustest tegevustest (töödest) loobumine? Kahjuks on nii, et muutused hakkavad toimuma alles siis, kui „king juba kõvasti pigistab“, kas uputab prügi või ummistuvad tipptunni ajal linnatänavad või haaravad inimesi allergia, astma vm tervisehädad.

Sellesuunalisi muutusi inimeste teadvuses peaks toetama riigi valitsuse ja ka omavalitsuste energia- ja majanduspoliitilised otsused ning suunised. Kui aga sellised energiapoliitilised otsused, suunised, toetusskeemid ja projektid on ebaõigetel alustel koostatud, siis võib tulemus olla kaheldava väärtusega. Sellekohaseid mõtlemapanevaid näiteid võib näha siin-seal Eestimaal ringi liikudes, nii maastikul kui ka hoonetes.

Mõisted nagu „nullemissioon“, ka nullenergiahooned on mõneti eksitavad reklaamimaigulised mõisted, tähelepanu kõrvalejuhtimine tervikult ainult ühele komponendile. Siinkohal nt elektriautod, millel nullemissiooni märk peal. Põhjalikud uuringud, mis on läbi viidud näiteks Saksamaal, räägivad siiski teist. Seda, et ainult teatud tingimustel, linnasõidul ja väga suure läbisõidu juures on elektriauto kogu jalajälg väiksem, kui kaasaegsetel väga tõhusate sisepõlemismootoriga autodel. Sama kehtib ka elektrikasutamise olulise laiendamise suhtes muudes eluvaldkondades. Mida rohkem ja laiemalt me elektrit kasutame, seda enam on seda vaja toota ja ka salvestada, sest elektritootmise tipuaeg ja tarbimise tipuaeg ei lange paraku kokku. Päike ei paista mitte siis, kui meil elektrit kõige enam vaja on. Ka tuul ei puhu mitte alati siis, kui seda oleks vaja. Järelikult, seda enam on vaja energiat ja loodusressursse vastavate seadmete tootmiseks ning kunagi hiljem nende utiliseerimiseks.

Petlik lahendus

Rohepööre võiks tähendada primaarenergia maksimaalselt tõhusat ärakasutamist või väärindamist, muundamist võimalikult oma esinemiskoha lähedal. Selline primaarenergia kasutus saab olla küllalt väikese jalajäljega, olgu see siis puit, kivisüsi, põlevkivi, nafta või gaas. Rohepöördega seotud probleemide lahendamine selliselt, et me nihutame energiaahela probleemsed segmendid n-ö teisele poole maakera, on petlik.

Kui muundada primaarenergia elektriks, siis iga energia muundamisega kaasnevad kaod. Kaod kaasnevad ka elektri ülekandmisega suurtele kaugustele või selle muundamisega, kas ühest sünkroonalast teise või ühelt pingenivoolt teisele või muundamisega alalisvoolust vahelduvvooluks ja vastupidi. Seega, elektri kasutamine võimalikult laias ulatuses on küll „puhas“ oma kasutuskohas, kuid tootmise, ülekandmise ja muundamise kogu ahela ja kõigi ressursside lõikes see ei pruugi enam nii olla. Elektrienergia kui energialiigi omapäraks on veel see, et seda ei saa ladustada suurtes kogustes. Eestis puuduvad praegu vähegi arvestatavad salvestusvõimalused. Võibolla rajatakse tulevikus Paldiskisse salvestav hüdrojaam. Seevastu gaasilisi, vedelaid ja tahkeid kütuseid saab ladustada küllalt suurtes kogustes ja kasutada vastavalt vajadusele sel ajal, kui just vaja on.

Tähtis on terviku tajumine

Päikesejaamade oluline puudus on lisaks sellele, et nad toodavad elektrit ainult siis, kui on päikest veel selles, et nad ei hoia iseseisvalt sagedust ja faasisünkroonsust kogu energiasüsteemiga. Neil puudub pöörlevatele generaatoritele omane inerts ja võimsusvaru. Sellest johtuvalt tuleb päikesepaneelid ka väga lühiajalise katkestuse korral elektrisüsteemist välja lülitada. Tuuleenergia samuti ei kata sagedasti tarbimise tipuaegu ja on episoodiline. Neil külmadel talveöödel, kui taevas on selge ja avatud arktilisele õhule, on tuult enamasti vähe, nagu alles hiljaaegu (6.-8. detsembrini 2021) võisime kogeda. Aga just sel ajal on elektrit kõige rohkem vaja, kuna on külm ja pime. Loomulikult tõuseb selles olukorras ka elektri hind.

Rohepöörde arendamise ja keskkonnahoiu suurendamise vajalikkuses pole ju kahtlust, kuid seejuures peaksime vaatama ikkagi Maad koos selle atmosfääriga kui tervikut. Seega peaksime sellesuunaliste eesmärkide ja tegevuste juures nägema kogumõjus nii kasvuhoonegaaside eraldumise ja loodusressursside kasutamise vähendamist kui ka elukeskkonna ja elupaikade säilimist ja liigirikkuse säilimist nende koosmõjus.

Allikas: TalTech
Eesti uudised roheline energia